tõde .

Ja kui me tõde juba näinud oleme, ei saa me silmi kinni panna ja teeselda, et pole seda näinud. Isegi kui tõde ei ole selline, nagu me ootasime, kuid see annab meile lootuse, et ees ootab midagi paremat.

Ja kohe üldse mitte ei lisandu mulle siia midagi mõtekat.
Eluke pisike veereb kah... nagu ikka. Mis muud.
Ma südamest armastan siiralt naljakaid hetki, hetki kus naerukrambid on nii julmad, et naermist lihtsalt lõpetada pole võimalik. Armastan armsaid soojasid pilke, siiraid naeratusi. Ma armastan siirust, ma armastan armastust.
Nimekiri asjadest mida ma armastan ja miks, on väga pikk. Väga.
Kahjuks aga on just see tõde, karm ja valus, isegi külm ja ükskõine, mis moodustab suure enamiku ja jätab armastatavad asjad tahaplaanile. See on kurb.
Ja üleüldse, mitte ainult mina, vaid väga paljud lasevad kahjuks elu varjupoolel end päris palju mõjutada. Nagu ma korduvalt juba maininud olen, üritan ma sellest mõjutusest hoiduda aga vahel annan lihtsalt alla ja.... litsalt olen selline, nagu hetkeseis nõuab.
Ja hetkel olen ma väga väsinud.